Kui kaua te olete perekonnaseisuametis abielu teemaga tegelenud?

Alustasin 2010. aastal, just siis, kui jõustus perekonnaseisutoimingute seadus. Mina asusin tööle juunis, seadus jõustus juulis. jõustus uus (mis?) seadus. Mina tulin juunis, seadus jõustus juulis. Olen selle uue seadusega kaasas käinud.

Mis teid selle teema juurde tõi, mis paelub?

See on vist kõige ilusam amet, mida võin ette kujutada - inimesed tulevad õnnelikult, lähevad õnnelikult. See ei tähenda muidugi, et ma tegelen ainult abielu avalduste menetlemisega ja abielu sõlmimisega. Minu ametis peab tegema ja oskama ka muid perekonnaseisu toiminguid, aga põhiliselt tegelen siiski abielu registreerimisega.

Millal on teie majas kõige kiirem aeg, millal inimesed eelistavad abielluda? Suvi kindlasti, aga kas ka jõulude aeg? Võibolla mingid huvitavad kuupäevad?

Jah, suvi on ju Eestis nii lühike, kõik tahavad ära mahtuda suve nädalavahetustele, et ilusa ilmaga pulmapidu teha ja kõike muud sinna juurde käivat. Aga väike tõus on ka talvel, mitte küll enne jõule, pigem enne aastavahetust. Kuna see on aastast aastasse sama, oleme ettevalmistatud. Suvise suure koormuse tõttu avasime kolmanda saali, mis asub kõrvalmajas. Sel aastal seal juba sõlmiti abielusid.

Kuupäevadest – jah mingid kuupäevad on inimeste jaoks väga tähtsad, nagu näiteks järgmine aasta tuleb 22.02.2022. On olnud ka muid numbrikombinatsioone, mida meie ise kuidagi eriliseks ei peagi, kuid näeme, et inimestel on huvi – tehakse rohkem avaldusi.

Kuidas koroona on abielude ja ka lahutuste arvukust mõjutanud?

Abielude ja lahutuste arvud on enam-vähem samaks jäänud, erinevused on suhteliselt väikesed. Seoses piirangutega on avalduste esitamine natuke nihkunud või on muudetud algselt kokkulepitud kuupäevi hilisemaks.

Olete juba kümmekond aastat seda tööd teinud, kuidas on abiellujad ajas muutunud? Kas on muutunud kombed? Kas mängitakse ikka sedasama muusikat, on ka midagi ekstravagantset välja mõeldud?

Küsimus kommete kohta on pigem pulmaisadele või õhtujuhtidele. Meie juurde tulevad inimesed juriidilist pool vormistama ja seda me püüame teha nii ilusaks ja meeldivaks, kui vähegi võimalik on. Muutus on võib-olla see, et inimestel on sagedamini pere juba loodud, lapsukesed olemas ja alles siis tuleb abielu. Tullakse kes, mis autoga, vahel ka jala. Ega ma aknast jõua alati kiigata, et mis seal toimub. Ma isegi ei saaks öelda, et riietus oleks kuidagi muutunud. Pigem mõjutab riietust aastaaeg, aga ikka on enamasti valge kleit, kuigi meie seda ju ei dikteeri. Muudatusi võib olla selles osas kui külluslikud on pulmapeod, kas on rohkem külalisi või vähem.

Tänapäeval on arvamusi, et abielul ei ole mõtet. Mida teie arvate, miks peaks abielluma?

Need inimesed, kes niimoodi mõtlevad, ei peagi abielluma. Mina isiklikult leian, et abielu ei ole, nagu mõned inimesed ütlevad, tühipaljas paber allkirjaga. Lisaks ilusatele tunnetele on see ju ka tunnustus ja teisest inimesest lugupidamine, juriidiline pool ja kõik muu, mis sinna juurde käib. Mina isiklikult olen abielus.

Mina ka. Suhtekorraldaja Janek Mäggi, kes on tuntud üle võlli ütlemiste poolest, rääkis kunagi ühel konverentsil, et abielluda tasubki ainult raha pärast. Kui lahku minnakse on ju üks keerulisemaid küsimusi, kuidas varasid jagada, selles peaks tema arvates kohe alguses kokku leppima.

Jah, aga eks see rahaline pool on ka oluline, aga inimese hingeelu on palju laiem.

Kuidas on fiktiivsete abieludega? Millised võimalused on teil neid olukordi kindlaks teha ja keelduda abielu sõlmimisest?

Meile kui ametnikele seda muidugi välja ei näidata, nii et fiktiivse abielu kindlakstegemine on hinnanguline. Ka meie saime hiljuti Pealtnägijast teada, et on sõlmitud fiktiivne abielu. Kuna tegu oli samaealise noorpaariga, polnud põhjust kahelda. Kui tekivad mingid agad, tulenevalt ametniku kogemusest, siis oleme pöördunud PPA poole, andnud märku.

Mille põhjal te PPA poole pöördute? On see pigem seotud välismaalastega?

Jah, pigem. Seda juhtub tegelikult väga harva. Mul on kaks korda olnud selline tunne, et asi ei ole päris õige, aga jällegi, ma võisin ka eksida.

Aga nad ikkagi abiellusid?

Loomulikult abiellusid, sest mul ei olnud alust keelduda.

Tavaliselt vist peale allkirja andmist suudeldakse, aga kas ka fiktiivsete liitude puhul?

Kas suudeldakse või mitte, sõltub mitmetest asjaoludest, näiteks osad usklikud inimesed avalikult ei suudle. Tavaliselt nad ka ütlevad enne ja sellest tuleb lugu pidada. Kas seistakse käest kinni või lihtsalt kõrvuti, see võib ka inimese loomusest sõltuda. Mõni ei soovi avalikult käest kinni hoida.

Natuke negatiivsemast poolest ka. Mis te arvate, kas inimesed Eestis oskavad inimlikult lahutada või on siin arenguruumi?               

Perekonnaseisuametis on abielu lahutamine kokkuleppeline. Seega meile paistab kõik inimlik. Kui pöördutakse kohtusse, kus käib vaidlus, siis küllap on seal ka seda teravamat poolt näha.

On teil ka mingisuguseid äpardusi või naljakaid juhtumisi abielude sõlmimisel ette tulnud? Keegi on sõrmused koju unustanud näiteks.

On ette tulnud, aga kui ma räägiks neist, siis inimesed tunneksid ennast ära. On muidugi juhtunud, et ametnik teeb midagi naljakat. Näiteks, et räägin ühte, aga mõtlen midagi muud, olen kuupäevad sassi ajanud. Aga kogemustega ametnik tuleb igast situatsioonist välja. Mind näiteks on väga keeruline rivist välja lüüa, isegi siis, kui ma saali astudes koperdasin ja peaaegu siruli põrandal olin.

Kas ka pruutpaar on koperdanud ja pikali kukkunud?

Ma olen kuulnud, et peigmees on ära minestanud. Närvipinge, pole ehk ka harjunud tähelepanuga, aga siin ümberringi sõbrad ja lähedased. Muretsetakse, kas kõik läheb hästi, ja ka eelseisva peo pärast. Selline sündmus toimub ju võib-olla üks kord elus.

Kas ka selliseid abiellujaid on nagu Laine ja Leopold nõukogudeaegses komöödiafilmis „Noor pensionär“, kes mitmeid kordi omavahel abielluvad ja siis jälle lahutavad?

Seda niimoodi välja tuua ei oska. Eks neli või viis korda abiellujaid on ikka, aga neid ei ole palju. Üldiselt me sellist infot ei kogu. Oleme vaadanud küll igal aastal näiteks seda, kes on kõige vanem abielluja.

Eestis sünnib juba üle poole lastest väljaspool abielu. Hiljem küll vanemad sageli abielluvad ja mida rohkem on peres lapsi, seda sagedamini ollakse ka abielus. Aga kas ja kuidas kaitsta neid, kes millegipärast ei abiellu. Kas oleks vaja regulatsiooni, mis võimaldaks sisu poolest abielulisi suhteid reguleerida? Osades riikides on seda tehtud, et kas ka Eesti peaks tegema?

Siin ma läheks tagasi selle küsimuse juurde, et kas abielul on mõtet või mitte. Kui abielu ei sõlmita, seal on mingi põhjus, olgu tunded või vara või mis iganes muu põhjus. Kui hakatakse reguleerima kooselu, siis võibolla hakatakse järgmise sammuna ka koos elamist vältima. See on niisugune diskuteerimise küsimus. Kui ühiskonnas hoiakud muutuvad, eks siis tehakse ka seadusandluses muudatused ja ametnikuna peame meie lähtuma seadustest. Mina isiklikult väärtustan pere loomist abielu sõlmimise kaudu, olgu siis enne laste sündi või pärast. See ei ole ju ainult lapsed vaid midagi enamat ma leian. Muidugi tahaks, et inimestel oleks eeskätt armastus, aga see kirelõõm või tunded ajapikku võib-olla vähenevad natukene, aga lugupidamine teineteise vastu peab jääma. Mõistmist on vaja, see tegelikult ju hoiabki inimesi teineteise juures ja koos.